1918. aastal loodud ja 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti Vabariik on ajalooline osa Läänemere kultuurimaastikust. See hõlmab ­ajaloolisi Eesti kubermangu alasid, Liivimaa kubermangu põhjaosa ning Saaremaad, Hiiumaad ja Muhu saart. Kuni iseseisvuse saavutamiseni ning aastatel 1940–1991 oli see maa ja rahvas ­mitme võõrvõimu meelevallas. Alguses olid need ristiusustamise käigus siia tulnud taanlased ja Saksa mõõgavendade ordu, seejärel õnnes­tus Saksa ordul juba 13. sajandil suur osa territooriumist oma võimu alla koondada. Reformatsioon tõi kaasa orduriigi lõpu ning see äratas mitme võõrvõimu huvi nende alade vastu. Põhja-Eesti läks vabatahtlikult Rootsi kuningriigi alluvusse, Liivi­maa aga hertsogiriigina Poola-Leedu aadlivabariigi koosseisu ning Saaremaa liideti Taaniga. 1629. aastal vallutas Rootsi ka Põhja-Liivimaa ja Saaremaa, kuid 1721. aastal õnnestus Vene tsaaririigil Eestimaa, Liivimaa ja ­Saaremaa vallutada ning ­muuta need alad Venemaa provintsideks. Alates 1795. aastast kuulus viimanegi osa Ida-Baltikumist, endine Liivimaa hertsogkond, Vene tsaaririigi koosseisu. Sellele järgnenud Eesti Vabariigi ­loomine lõpetas võõrvõimude valitsemise kuni nõukogude okupatsioonini aastatel 1940–1991. Läänemeri oli keskajast alates olulisim liiklus- ja kaubatee selle ääres asetsevate piirkondade vahel. Ikka ja jälle peeti sõdu, et alade üle võimu saavutada ja selle käigus muudeti korduvalt sõja tallermaaks ka Eesti. Varasest uusajast iseloomustas Läänemere piirkonna põllumajan­dust mõisamajapidamine. Tänu suuri alasid hõlmavatele mõisa­maadele said mõisapidajad tegutseda sisuliselt konkurentsivabalt. Ainult Skandinaavia maades, eriti Rootsis, leidus suurte mõisate kõrval hulganisti ka iseseisvalt majandavaid talupidajaid. Rüütlimõisate keskused olid härrastemajad, mille arengulugu kirjeldatakse käesolevad raamatus. Mõisate arengut mõjutasid nii Läänemere kaudu ­toimuv kultuuri- ja teadmiste vahetus kui ka pidevalt muutuvad võimu­vahekorradweiterlesen